Tutvustus

Alguses oli Üks. Ajajõgi ei voolanud veel, sest polnud kusagil voolata. Kõik oli üks. Siis sai Ühest palju. Sai kõik. Ja ajajõgi hakkas voolama. Nii tekkis see, millest hiljem tekkis Ema. Maa Ema.

Emal oli väga palju vett. Vett ja valgust ja soojust nii sees kui väljas. Vesi oli tühi, kedagi polnud selles vees. Kaugelt tuli Isa, tuli üle Suure Välja, tuli veel kaugemaltki, Pimeduse seest, teiselt poolt Pilve. Isa läks Suurest Väljast eemalt mööda ja nägi Valgust. Valgus oli aga nii tugev, et tõmbas Isa enda poole ja Isa tuli. Koos Isaga tulid tuuled, mis ümber Isa tiirlesid. Ikka lähemale ja lähemale üle Suure Välja tuli Isa, tuli Valguse poole, tuli Emale lähemale. Isa tee üle Suure Välja oli sõjakas, mitu suurt lahingut tuli tal teel pidada, sest teised Suurel Väljal tulid talle vastu. Isa oli tugev ja jõudis Emani ja kui nad kohtusid, lendas taevast sula tuld ja Ema värises üleni. Siis tuli Elu seeme Isalt ja läks Ema peale ja hakkas Ema vees kasvama. Isa aga läks edasi ja osa Emastki jäi temaga, jäi alatiseks märkima nende kohtumise paika Suurel Väljal. Sinna kohta Ema aga tagasi ei pöördunud, ta oli läinud Valgusele lähemale. Lõpuks jõudis Isa peaaegu Valguseni Suure Välja keskel, tegi kaare ümber Valguse ja läks siis ära. Läks kaugele ära, Pimeduse sisse, teisele poole Pilve. Isa päevad on pikad, aastad lõputud, aga siiski tuleb Isa tagasi. Tuleb tagasi, jalutab üle Suure Välja, teeb tiiru ümber Valguse ja läheb tagasi oma koju Pilve taga. Päris ära Isa enam ei lähegi, nii tugevalt on Valgus sidunud ta enda külge.

Ema oli saanud Isalt Elu seemne, mis kasvas ja arenes. Alguses ainult vees, pikka aega ainult vees. Elu oli tibatilluke, siis suurem, siis muutus kalaks. Raske ja vaevarohke oli veest välja tulemine, aga elu tuli veest välja. Alguses käis elu neljakäpakil, pikka aega ainult neljakäpakil. Raske ja vaevarohke oli kahele jalale tõusta, aga elu tõusis kahele jalale. Siis tulid jumalad.

Tulid Anu ja tema pojad. Anu oli suur Valitseja taevas ja tema pojad olid suured valitsejad Maa peal, kahe suure jõe vahel Eedeni rohuaias Olympose mäel. Jumalate elu oli hea, aga töö raske. Higi ja vaevaga pidid nad Ema rüpest kollast metalli välja tooma. Kaua ehitasid nad oma linna ja kaevasid kollast metalli, aga siis katkes nende kannatus ja nad pöördusid suure valitseja poole Taevas ja suurte valitsejate poole Maal, et need nende tööd kergendaksid.

Üks suur valitseja Maal, temale andsid meie esivanemad hiljem nimeks Enki, võttis jumalate palveid kuulda. Ta läks E-dini rohuaeda ja võttis ühe Elu, kes seal vaevaliselt kahel jalal ringi kõndis koos oma suguharuga. Selle Elu, kes võttes oli karvane ja inetu, selle Elu võttis ta mulla pealt ja tegi ta enda sarnaseks. Tema oli adamu. Adamu karv oli väike ja tema nägu oli kena. Siis võttis Ribi Jumalanna, Elu Jumalnna Enki seest kaks madu, kes olid omavahel põimunud. Ta võttis need maod ja need andsid Adamule süüa tarkusepuust, nii et Adamu silmad läksid lahti ja ta sai jumalate sarnaseks. Siis kutsus Enki maod tagasi ja nii ei saanud Adamu süüa elupuust, ainult tarkusepuust sai tema süüa. Siis tegi Enki veel palju adamusid ja mõtles välja, kuidas adamud iseennast teha saavad. Kõik adamud töötasid Ema rüpes ja tõid sealt välja kollast metalli, mida jumalatel vaja oli oma ema jaoks. Nii kestis see väga pikka aega.

Pika aja jooksul õpetasid jumalad adamutele uusi oskuseid ja tarkuseid. Peagi oskas adamu maad harida, puude vilju paremaks muuta ja loomi kasvatada, helisid joonistada ja joonistusi lugeda, targalt tähti vaadata ja lambaid kokku lugeda, oma kaaslasi terveks teha ja endale ulualuseid ning kõike vajaminevat ehitada. Ainult shem’i ei lubanud jumalad adamutel ehitada, seda nad ei õpetanud, sest shemi kaudu oleksid adamud taevasse jõudnud.

Jumalad olid Maa peal, kuni suur vesi tuli. Siis läksid nad ära taevasse ja tulid alla tagasi, kui suur vesi oli ära läinud. Jumalad aitasid adamutel ehitada üles linnad, mille suur vesi oli ära pühkinud. Nad õpetasid adamutele tarkusi Suure Välja kohta ja Valguse kohta selle keskel ning sedagi, kuidas Suure Valguse ja Väikese Valguse järgi ajajõe voolu ära tunda ja üles märkida. Peale seda läksid jumalad ära ja adamu jäi Emaga omaette. Aga jumalad ütlesid, et nad tulevad tagasi, kui uus ere täht tõuseb taevasse.See on inimeste lugu.

Mina elan Universumis, ühe ülejäänud 50 miljardi galaktikaga üsna sarnase, spiraalikujulise galaktika tiival, 28 000 valgusaasta kaugusel selle keskpunktist. Seal asub tähelepandamatu kollane täht, mis on peaaegu eristamatu oma 100 miljardist vennast ja õest, kui välja arvata üks pisike sini-roheline planeet, mis tiirleb keskmiselt 149 000 000 km kaugusel elliptilisel orbiidil ümber selle tähe. Sellel planeedil elutseb süsinikupõhine ökosüsteem, mille enda arvates intelligentseim liik, Homo sapiens sapiens, koosneb veidi kummalistest, kahel tagumisel jäsemel liikuvatest sotsiaalsetest olenditest. Osa minust on üks nendest. Olen inimene, üks kaugete adamute 7 miljardist järeltulijast.

Tegelikult on muidugi Üks ikka endiselt Üks ja on seda alati olnud, aga see on juba üks teine lugu.